Printsess Mia merineitsite ja inglitega 

Elas kord väike printsess nimega Mia. Talle väga meeldisid merineitsid ja ta suurimaks unistuseks oli koos merineitsitega ujuda. Ainuke takistus seisnes selles, et ta polnud ikka veel ujumist selgeks saanud.

Ühel päeval läks printsess Mia oma lossi aeda jalutama, et nuusutada, kui hea lõhn on õitsvatel roosidel ja milline imeline linnulaul lossipargis kõlab. Oma ringkäigul jõudis väike Mia tiigi äärde, kus kohtas konna. Ta nägi, kui ilusasti konn ujub – sujuvalt liigutab oma koibi ja naudib veemõnusid. Kuna printsess Mia unistas merineitsitega ujumisest, küsis väike tüdruk, kas konn oleks nõus ka talle ujumist õpetama. Konn oli kohe nõus näitama, kuidas jalad peavad liikuma. Algul sujuvalt konksukujuliseks ja siis sirgu. Aga käed teevad oma konksukujulisi kaari ette ja tagasi, ette ja tagasi. Kas sina oskad niimoodi konna kombel konksukaari teha oma käte ja jalgadega? 

Väike printsess Mia tänas rõõmsalt konnaonu ja jooksis õhinal oma uusi teadmisi kohe katsetama. Ta pani ilma seljatoeta tooli keset tuba, ronis kõhuli sinna peale ja hakkas konksukaari tegema. Väikese harjutamise järel tundus Miale, et juba ta oskabki konna kombel jalgu kõverdada ja sirutada.  

Järgmisel päeval läks printsess oma vanematega mere äärde. Printsessi ema Kuninganna ja isa Kuningas armastasid merd. Ikka käidi koos perega muulil jalutamas ja hiljem mererannal piknikku pidamas. Sel korral kiirustas Mia jällegi kohe muuli otsa poole, lootes näkineidusid näha. Seal muulikivide otsas ukerdades kukkus aga väike printsess vette! Oioioi! Õnneks kõik mereelanikud kohe märkasid seda. Kiiresti saatsid kalad üksteisele signaale, et keegi kutsuks merineitsid, kes väikse printsessi päästaks. Merineitseid oodates üritas väike printsess oma eelmisel päeval konnalt õpitud konksukaari teha. Kahjuks need teda veel väga hästi vee peal ei hoidnud. Kui merineitsid kohale jõudsid, tegid nad Miale oma võluvõimetega suure pai. See oli väikese printsessi unistuste täitumine  -  lõpuks ometi oli ta koos merineitsitega vees. Kuna printsess polnud siiski vee-elanik, vaid väike tüdruk, upitasid merineitsid väikese Mia kiiresti veepinnale, et tema kaitseinglid võtaksid ta oma hoole alla ja viiksid pilve peale kuivama.  

Kui kaitseinglid printsessi pehmesse pilvetooli olid istuma pannud, tegid nad talle veel võlupai ja võlukalli. Nad ütlesid, et Miake enam kunagi ilma ema ja isata üksi vee ääres kividele turnima ei läheks. Väike printsess Mia mõistis, et oli ohtliku tembuga hakkama saanud ja lubas, et enam kunagi sedasi ei tee. Kaitseinglid oma imeliselt pehmete tiibadega võtsid ta enda kaissu ja varsti oligi Mia kuiv. Suure inglitekoori saatel lennutati särasilmne Mia tagasi oma vanemate juurde piknikutekile istuma.  

Kui ta silmad avas ja aru sai, kui imeline seiklus oli tal just olnud, tahtis Mia seda kohe Kuningannale ja Kuningale rääkida. Aga enne, kui ta suu avas, mõistis ta, et vanemad ei pruugi teda üldse uskuda. Miake kihistas hoopis omaette naerda ja oli nii rõõmus, sest tal oli just õnnestunud näha nii merineitseid kui oma kaitseingleid. Ta oli nii rõõmus ja tänulik, et kaitseinglid koos merineitsitega ta päästsid. 

Armsake, jää nüüd ilusasti puhkama ja kui soovid unes oma kaitseingleid näha, siis ütle enne magusasse unne vajumist kolm korda: „Tänan teid, kaitseinglid! Tänan teid, kaitseinglid! Tänan teid, kaitseinglid!“

 Tagasi juttude nimekirja